Aina sebivad need kuradi sipelgad

 

 

Et siis Mihkel Raud “Musta pori näkku”.
Teise peatüki lõpus ma teadsin, et kui ma peaks sellest blogima, siis tahan pealkirjaks panna “Aina sebivad need kuradi sipelgad” ja minu poolest oleks võinud raamat ka selle peatükiga lõppeda. Mitte, et edasi läks jube halvaks, vastupidi. Great minds think alike.

Kuna mul on teatav eelarvamus asjades suhtes, mis on eelnevalt liigselt (või siis mitte) üles haibitud, siis läks mul paar kuud enne kui julgesin üldse mõelda selle raamatu lugemise peale. Edasi läks juba libedalt ning raamat oligi alla neelatud.
Mu ema rääkis, et ka tema hängis nende kambaga. Nimelt ta sõbranna Anne (nüüd jooga treener) jooksis kodust ära 15aastasena, khm-khm Kojamehe pärast. Küsimuse peale, et kas mu ema oli ka kellegiga paar, vastas ta lühidalt: “Ma hindasin rohkem esteetilist ilu mitte suitsu- ja õllehaisust läppunud kortereid ja nahktagisid. ”

Raamatus olevate sõnade lõppedes tabas mind kurbus .. või pigem igatsus saada ka sinna ajastusse rokkima. Kuidagi vähe on inimesi, kes leiavad joometöö kõrvalt ka luua. L(J)oomekriis.

Täna oli Keskraamatukogus kohtumine Mihkel Rauaga. Rääkis teadagi millest. Et jutuajamine sujuvamalt edeneks kutsuti Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv seda vedama. Mis muutis asja värvikaks, oli nimelt see, et Karl suutis end poole tunni jooksul kaasa võetud toonikust (võikese džinni essentsiga, ma eeldan)  purju juua. Tüütud olid inimesed, kes sama küsimust (kas Raud on suhelnud teoses olevate inimestega peale raamatu ilmumist)  esitasid viies erinevas võtmes, nii et autoril endal juba olukordade kirjeldamisega raskusi oli.
Ma ei oska või isegi ei taha seda kõike kirjeldada nii, et oleks arusaadav minu kaasaelamise-meetris põlev tuli.

efka,
an old soul

linnasuvi

Ma tahan elada linnas, tulla päikesetõsu ajal Krahlist, läbitantsituna, juua vett, teha suitsu, jalutada läbi vanalinna oma korterisse ja kuulata seda lugu

“Vajadus loobuda on üks suurimaid armastuse paradokse. Loobumine võib näida allaandmisena. Või järeleandmisena. Ent kui me ise valime haavatavuse, muutume tegelikult tugevamaks. Meil on õigus jagada oma sügavaimat mina teise inimesega, pakkudes talle oma südant, oma hinge, oma elu. Loobumine on vaba tahe. Pühitsetud usaldus.”  – Ellen Sue Stern

mööda

 

Istusin reedel populari suitsuruumis ja jälgisin rääkivaid inimesi.  Kuskil 45% inimestest kasutasid võimalust, et võimalikult palju endast rääkida, 45% ootasid võimalust endast rääkida ja heal juhul 10% inimestest nautisid mõlemapoolset huvitavat vestlust. Muserdav

 

 

Struggle, minu sisemise stepihundi ja seltskonna-tibi vahel, on lõppenud. Harmoonia on leitud. Vahepeal oli kergelt selline tunne :“ma lähen metsa elama. ma ei talu seda pinget.pidu, poed, panemine.ma lähen metsa elama, kus kõik on hästi lihtne. linnud, labidas, lilled.”  Tegelikult pigem pärast aastavahetust tekkis mul tahtmine asjad ümberhinnata. Selline tunne nagu ma olen kuskil 3 nädalaga täiesti ümberkasvanud. Vahel kohe tunned arengut! Esiteks need sündmused, mis mulle on haiget teinud, ei tundu olevat üldse MINU elu osad. Ma vaatan neid eemalt nagu filmi. Speaking of which .. kõik filmid, mida ma olen vaatama sattunud on nii hästi mu puslesse fittinud, näiteks Yes Man, VickyCristinaBarcelona, The Dreamers, RocknRolla, Stoned,  Tabamatu ime. Ilus. Ma tahan endasse kogu positiivsust, kergust ja inspiratisooni ammutada. Selle VickyCristinaBarcelonaga tekkis mul tõsine relateimis hetk kui Cristina rääkis, et ta tunneb kuidas ta ei suudaks kunagi Juan Antoniot inspireerida samapalju kui Maria Elena seda teeb. Verbaalses ja kirjalikus eneseväljenduses olen ma könn, so what’s there for me?  Vähemalt ma tean, et ma tahan ANDA.

Kui ma vaatan kasvõi lühitulevikku, siis täitun sooja tundega, et nii palju on teha, jõuda ja avastada ja ma muudkui teen ja olen õnnelik.

“I have to talk to you”, I said “I have a million things to talk to you about. All I want in this world is you. I want to see you and talk. I want the two of us to begin everything from the beginning.”

- Murakami “Norwegian Wood”

 

Ema küsimusele “Kas sa koolis ka käid ?” vastasin ma muidugi jaatavalt, ise kell 13 päeval silmi lahti tehes. Täiesti normaalne on see, et me emaga istume 2 tundi järjest telefoni otsas, samal ajal meilides üksteisele pilte erinevatest soengutest ning guugeldades Penelope Cruz’i. Ema on sama uimane kui mina ning lükkab sujuvalt tähtsate dokumentide saatmise maksuametisse tulevikku

Look, what I found

Lootuses üle lasta järjekordselt kirjandi kirjutamine, sorides oma paberites leidsin midagi. Kahtlustan, et mingi tunnitöö. Praegusel ülemõtlemise perioodil on kergendav teada, et ma olen midagi sellist kunagi kirjutanud. Või kas ikka olen ? Anyway, here it comes raw and bald :

Olemise talumatu kergus.

Kui oleks mitteolemine, siis kuidas see eksisteeriks inimeste seas ? Kas inimene, kes on ei ole sotsiaalselt funktsioneeriv, on mitteolev ?
Et ennast tunda, olla üksi, olla tasa, et keha vaikiks. Tunnetada ennast ja oma olemise põhjatust ja samas põhjapanevat olemist. Kui suur roll on kestvusel ? Koosolemise soojus. Võistlus, kumb suudab rohkem teisele head teha. Ühtesulamise võlu. Ühtesulamine nagu värvid lõuendil. Mitte keegi ei näe sind nii nagu minu silmad. Need silmad näevad kõige ainulaadsemat hinge seal sügaval sees ja vastu vaatavad silmad, millest vastu särab päike. See ainus hetk, see pikk olevik jääb igavesti kestma Kõikide Hetkede Olemusse.
Olles oma mustriga nii harjunud, nii enesestmõistetav, et mitte märgata ümbritsevat. Olla omas vabaduses. Vabadus, peitub sinu sees, inimene! Sa oled metsik ja etteaimamatu oma avaruses ning ainulaadsuses. Ei ole ebamäärast võitlust oma aja ja ruumi vahel. On vaid organiseeritud kaos.

Üks lause on Krahli wc ukse pealt ja üks on laulust. Kes teab, see teab.

californication-junkie

 

“Don’t go so far, that you can’t find your way back”

Ma ei ole kunagi erilisest vaimustuses olnud teleseriaalidest, but this one just touches my soul. Pool, mida ma ei taha muidugi tunnistada, on see kerge depressiivne kalduvus. Duchovny sarnaneb lihtsalt nii väga härraga, kes oli (on?) kaua mu südames. Plus see “kadunud põlvkonna” olemus. Seda on lihtsalt nii kibe vaadata, aga  see-eest mõnus kipitus.

“The strangest life I’ve ever known”

“See on see lill, mida tahtsin osta, aga pood oli kinni”

- Karu

 

Mu usk sünnipäeva on taastunud. MInu sünnipäeva. Eile oli lihtsalt nii soe õhkkond ja the real thing üldse. Ja  nagu linn ütles, siis see ei olnud see purjuspeaga “Ma armastan sind” pillamine, vaid tõeline tõdemus.