Struggle, minu sisemise stepihundi ja seltskonna-tibi vahel, on lõppenud. Harmoonia on leitud. Vahepeal oli kergelt selline tunne :“ma lähen metsa elama. ma ei talu seda pinget.pidu, poed, panemine.ma lähen metsa elama, kus kõik on hästi lihtne. linnud, labidas, lilled.”  Tegelikult pigem pärast aastavahetust tekkis mul tahtmine asjad ümberhinnata. Selline tunne nagu ma olen kuskil 3 nädalaga täiesti ümberkasvanud. Vahel kohe tunned arengut! Esiteks need sündmused, mis mulle on haiget teinud, ei tundu olevat üldse MINU elu osad. Ma vaatan neid eemalt nagu filmi. Speaking of which .. kõik filmid, mida ma olen vaatama sattunud on nii hästi mu puslesse fittinud, näiteks Yes Man, VickyCristinaBarcelona, The Dreamers, RocknRolla, Stoned,  Tabamatu ime. Ilus. Ma tahan endasse kogu positiivsust, kergust ja inspiratisooni ammutada. Selle VickyCristinaBarcelonaga tekkis mul tõsine relateimis hetk kui Cristina rääkis, et ta tunneb kuidas ta ei suudaks kunagi Juan Antoniot inspireerida samapalju kui Maria Elena seda teeb. Verbaalses ja kirjalikus eneseväljenduses olen ma könn, so what’s there for me?  Vähemalt ma tean, et ma tahan ANDA.

Kui ma vaatan kasvõi lühitulevikku, siis täitun sooja tundega, et nii palju on teha, jõuda ja avastada ja ma muudkui teen ja olen õnnelik.

Advertisement